mõõ̀ka on meresta tulnud

vèere vèere päèvakeǹe
kulu sina kulla tunnikeǹe
hõilu õhtaPòolekeǹe
vèere puie punaǹe
alla latva hanine
lepa latva linnukeǹe
kase latva kaunikeǹe
vèere orja õhta'aie
päèviĺise pèále põllú
orja òòtab õhtakes̀ta
päèviĺine päèvaVèeru
sulaǹe suve kuluma
orja sàaneb orja palga
päèviĺine päèva palga
mida mulle - ei midagi
keda mulle ei kedagi
mèeled pahad paisatak̀se
sõnad halvad annetak̀se

vèere vèere päèvakeǹe
vèere vèere vetta mö̀ö̀da
kuldas̀ta kõretta mö̀ö̀da
vèere saksa sàali pèále
kuninga koj̀a lävele
kus̀ on emanda sèessa
suga kuldaǹe käèssa
hõbedaǹe täi'e lauda

sèe sòéb sulas̀te päida
kasib karjaLaste päida
harib päida armetúmil
tuli tuuli. tõusi tormi
suga sapsasti vedeje
täie lauda lainetesse

mis minu mehe nõu'ústa
tè'en aga tèeda taéva'aie
raiun rõõ̀muje radada
läbi lä'èn põuas̀e linna
lähèn Pèetri palve'el̀e
pai Pèeter püha sulaǹe
Andres armas käskuJalga
Pàavel lòòja palgaĺine
mìne tòò suga meresta
täi'e lauda lainetesta
ei läìnùd Pèeter poisikeǹe
e'ga Pàavel palgaĺine
Andres kärme käskuJalga

mina ise nòorukeǹe
nòorukeǹe nõdrukeǹe
kangePèá kavalakeǹe
läksin vö̀ö̀ni vedelasse
läksin süli sügavasse
kaélani kala kuduje
helmini EmaJõgeje
mis mulle puutus põlvedesse
mõõ̀ka puutus põlvedesse
kulda elkis helmedesse
rauda aga rabas rindujeni
veri sèe vèeri varba'asta

võtin mõõga põlvistani
kanńin käsiVarrellani
vein selle mõõga mõisa'aie
ülemate hòònetesse
kuninga koj̀a lävele
isanda ilu tubaje
lasin saksa laua pèále
isanda ivade pèále

sèál nèe saksad katselivad
isandad imestelivad
kuningad kumardelivad
herrad risti heitelivad
prouad põlvili palusid
kust sèe mõõ̀ka sìià tòòdud
sìià tòòdud sìià sàadud
sìià pandud laua pèále

mõõ̀ka on meresta tulnud
mere mèeste mèeleLuista
katku mèeste kaélaLuista
vaènu mèeste varvasLuista
suure saksa sèä́reLuista
mere liivasta lih'itud
mere vèesta vèeretetud
ihúmata võtab híng̀e
lö̀ömatagi lõikab kaéla

sèált mind vèedi vang̀iTorni
mitú oli vaéva vang̀iTornis
üks oli kuuma téine külma
kolmas nòore neiú nälga



Pandivere hèáldamine